Kehtna valla ajaloost

8.01.16

 

Ajaloost

Kehtna valla maadel asub üks Eesti esimesi kirjalikes allikates mainitud inimasulaid, Keava linnus, mille kohta pärinevad andmed vene kroonikates juba 1054.aastast (Kedipiv). Linnamägi on 82 m merepinnast, linnuse siseõue 30 x 80 m ümbritses kivivall, mis nüüdki veel jälgitav ja selle peal palktara. Linnuses tehakse arheoloogilisi väljakaevamisi. 2002.a. avastati senise linnuse ligidal veel teine, varasem muinaslinnus, mis on haruldane leid kogu Põhja-Euroopas. 2003.a. väljakaevamistel leiti varakeskaegne kasetohust põgenemistee jäänused linnusest üle soo.

 

Praegune Kehtna valla maa-ala jagunes Muinas-Eesti ajal Harjumaa ja Alempoisi väikemaakonna vahele. Harjumaale jäi suurima linnusena kihelkondlik keskus Keava, Alempoisi alla kuulus nn. Kõnnumaa, 25 km pikkune ja 15 km laiune ala piki Kädva-Lelle-Haakla- Järvakandi kujutletavat telge. See ala oli praktiliselt asustamata ja halvasti läbipääsetav ning takistas oluliselt ka sõjalist koostööd harjulaste, läänlaste ning lõuna-eesti maakondade vahel. Kehtna - Ohekatku piirkonnast on leitud rohkesti kultuse -ja ohverdamise kive.Pärast Eesti vallutamist jäi Harjumaa taanlastele, Alempois aga Liivi ordule. Kiriklikult kuulus Kehtna valla maa-ala Rapla kihelkonda. Mitmed Kehtna valla külad on kirjas juba Taani Kuninga Hindamisraamatus 1241.a. - Linnaaluste (Litnanas), Kumma (Compayas), Kalbu (Calablia), Nadalama (Natamol), Ohekatku (Othengat), Ööre, Paluküla (Palykyl), Vastja (Waskkilae).

 

15. sajandil asutati Kehtna valla aladele esimesed mõisad 1526.a. Ingliste, 1241.a. Pae, 1486.a. Keava (Kedenpäh), 1470a. Kehtna (Kechtel), 1559.a. Lelle, 1828.a. Eidapere. Kehtna mõisa majanduse ja koormiste kohta on juba 16.saj. keskelt säilinud täpsed andmed. Mõisa alla kuulus 52 talu. Liivi sõja ajal ei toimunud küll Kehtna aladel suuri lahinguid, sest siin polnud kindlusi, kuid maad rüüstati korduvalt. Pärast sõja lõppemist saabunud Rootsi ajal algas uuesti mõisate laiendamine.

 

Põhjasõja ajal ei toimunud piirkonnas suurt lahingutegevust, kuid maaelanikke kurnas kohustus majutada sõjaväge ja saata inimesi kindlustustöödele Tallinnasse, samuti sundvärbamine sõjaväkke. 1710.a. suur katk ei ole Kehtna valla alasid eriti laastanud ja piirkond toibus sõjaraskustest suhteliselt kiiresti. Elanike arv kasvas ja mõisad suurenesid. Põllumajanduse põhiliseks alaks oli teraviljakasvatus ja sellest omakorda viina põletamine. 1827.a. alustati Kehtna mõisas suurejoonelist meriino lammaste kasvatamist. Mõisamajanduse arenemisega kasvasid talurahva koormised, kuigi otseseid suuri vastuhakkamisi ja ülestõuse Kehtna alalt ei teata. Talude päriseksostmine kulges endises Kehtna vallas aeglasemalt kui näiteks Lõuna-Eestis. Siin säilisid veel kaua mõisamajanduse ja feodaalsete tavade igandid, mistõttu 1905.a. revolutsiooniaegne rüüstamine oli palju ägedam kui mujal. Mahapõletatud mõisate hulgas olid ka Kehtna, Keava ja Lelle mõisa häärberid, mis hiljem taastati. Kehtna valla Kalbu külast on pärit ka eesti "robin hood", laialt tuntult õilis röövel Jüri Rumm, kelle elust ja seiklustest on kirjutatud mitu raamatut, valminud kaks filmi ja omal ajal ülipopulaarne operett.

 

Eesti Vabariigi algusaastatel läbiviidud maareformi tulemusena loodi Kehtna mõisa baasil osaliselt riigmõis. 1925.aastal avati aga mõisas Kehtna Kõrgem Kodumajanduskool. Kahe (hiljem kolme) aastase õppeajaga kooli võeti gümnaasiumihariduse baasil õppima ainult tütarlapsi kolme osakonda, kodunduse, kodutööstuse ja aianduse osakonda. 1932.a. lisati kooli juure Kehtna Kodunduskeskkool.Kuni 1940.aastani lõpetas kooli ligi 300 õpilast. Neljakümnendatel aastatel muudeti kooli suunitlust põllumajanduse suunas, lõpetajad said nooremagronooi kutse. Järgnevatel aastatel koolitati välja suurmajandite juhte ja tippspetsialiste. 1966.aastal reorganiseeriti Kehtna sovhoos ja kool Kehtna Näidissovhoostehnikumiks. Sellel ajal lõpetasid kooli sajad agronoomid, hiljem mehhanisaatorid, maaparandajad. Seoses taasiseseisvuse aegse majanduse ümberstruktureerimisega muudeti kooli nimetus Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakooliks ja põllumajanduslikud erialad viidi üle Säreverre, Türi Tehnika ja Maamajanduskooli. Kehtna Majandus- ja Tehnoloogiakool on ennast ümber kujundanud vastavalt kaasaegse majanduselu nõuetele ja asunud koolitama suurt nõudlust omavaid spetsialiste: maamõõtjaid, ehitusspetsialiste, arvutispetsialiste, ´mootorite remondi spetsialiste, toitlustusspetsialiste.

 

Pärast Teist Maailmasõda viidi Kehtna vallas läbi põllumajanduslike ühismajandite moodustamine, mis hiljem liitusid. 1980-datel aastatel oli kogu vallas kolm suurt ja jõukat majandit. Kehtna näidissovhoostehnikumi, üle 13 000 hektari suuruse pindalaga eeskätt sea- ja veisekasvatusele spetsialiseerunud teadusliku suunitlusega ettevõtte kujundas välja kauaaegne majandijuht, teadlane UNO TINITS. Ligi 7 000 hektaril asuv Valtu kolhoos sai lisaks sea-, veisekasvatusele ning kõrgetele põllukultuuride saagikusele kuulsaks Valtu veinide poolest. Kolhoosi juhtis üle kolmekümne aasta TENNO TEETS. Lokuta kolhoos ligi 7 000 hektaril sai tuntuks lambakasvatuse poolest. Taasiseseisvumise järge põllumajandusreformi käigus kujundati majandid ümber. Põllumajanduslikku tootmist jätkavad Kehtna Mõisa Osaühing, Lelle Põllumajanduse Osaühing, Keawa Osaühing  ja arvukad talud Kehtna suurmajandi järglastena; Osaühing Taveton ja Osaühing Pae Farmer ning arvukad talud Valtu majandi järglastena, Osaühing Tavex ja Osaühing Antera Lokuta majandi järglasena.

 

Kehtna valla kujunemisest

Vanimad protokollid kohaliku omavalitsuse tegevusest pärinevad Kehtna ja Keava valla kohta aastast 1867. Vanim valla elu käsitlev dokument "Magazin Conto für Odnekatz" on pärit aastast 1853. Protokolliraamatust, mis kannab nime "Nõuheitmise ja valitsuse protokollid", võib lugeda, et valla vara käsutamise ja kasutamisega tegeldi juba 1886.aastal. Eelmainitud ajal oli üheks volikogu päevakorda võetud küsimuseks magasiaidast ja vallakassast raha laenamine.

 

1891.a. liideti Kehtna, Keava ja Ohekatku kogukonnad ühiseks Kehtna vallaks. Valla territooriumi halduslik kuuluvus on olnud väga keeruline. Praegune Kehtna vald on moodustatud endise Harjumaa Järvakandi, Rapla ja Juuru valdade ning Pärnumaa Vändra valla maadest. 1960.a. liideti Kehtna külanõukoguga Kaerepere, Saksa, Kumma, Hertu ja Põrsaku külad ning Juuru külanõukogust Lau, Pae ja Ingliste külad. Tänase päeva seisuga on vallas 5 alevikku (Eidapere, Lelle, Kehtna, Keava ja Kaerepere) ning 43 küla. Pregustes piirides eksisteerib Kehtna nime kandev kohaliku omavalitsuse üksus 1976.aastast. Omavalitsusüksuse  staatus omistati vallale 14.veebruaril 1991.a.

 

Kehtna vallale tänapäeval iseloomuliku kultuuri- ja haridustegevuse algust märgib aasta 1843, kui avati Kalbu külas vallakool. Seltsielu alustas Vabatahtliku Tuletõrje Selts pisut üle 100 aasta tagasi, Kehtna Raamatukogu Selts 1914.a. Kaereperes asutati 1920.aastal Valtu Eneseharimise Ühing "Ühendus". Kehtna vallast on pärit mitmeid Eesti  kultuuriloolisi isikuid: kirjanikud Paul Rummo ja Jaan Rummo (Kalbu küla), kirjandusloolane Paul Ambur (Kärpla küla), puuviljandusteadlane ja sordiaretaja Aleksander Siimon (töötas Kehtnas), rahvatantsupedagoog Ullo Toomi (Kalbu küla).

 

 

Toimetaja: KAIRI KÜTT